Mehe müts lapse peas

Mütsi mudeli autor on Marmelaad, kelle blogi leiab Isetegjia foorumist!

Kuusehted!

Pisut tikkimist...

LILLEVAIP

Taas üks mõnda aega valmis olnud asi, mis nüüd lõpuks oma kohale sai, meie aida välisseinale, suvise istumiskoha taha.
Algul tahtsin täismõõtudega vaipa tikkida, aga järgi mõeldes tundus mõttetu poolt sellest laua ja toolide taha peitu jätta. Ega tea, kas oleks kannatustki jätkunud.

Tikkisin tavaliste villaste lõngadega, mille osalt ostsin värvitult, osalt värvisin vildikate abil.

Ega ma ülearu rahul ei ole. Mustri joonistasin ise, aga põrandal tundus see hoopis teistsugune, kui nüüd seinal ja eemalt vaadates. Ei teagi, kuidas sellist häda edaspidi vältida, elusuurses kavandit seinal proovides?

Teine häda on see, et vaibake kipub ka üksjagu lokkima, arvatavalt on asi ikka üsna õhukeses kangas ja  jämedas lõngas. Serva õmmeldud kant ei teinud asja paremaks.

Noh, ehk järgmine saab parem. Nüüd tahaks rohkem muhu-mustrilist proovida, pisut loomulikemate lilledega ja täissuuruses. Eks näis, millal õnnestub sobiva kanga aluskanga jaoks raha varuda.

Mobiilikott

Harva saab siia midagi juurde. Mõtted kisuvad pigem seemnete ja mulla ligi....

Aga mobiilikott oli hädavajadus. Varasemad mobiilid on niisama kaelas rippunud või kotti käinud, uuest mobiilist aga moodustab suurema osa ekraan, mida kuidagi nädalaga ära kriipida ei tahaks.

Näeb kõigi oma pärlikeste juures üsna idamaine välja, tegelikult vaatasin mustriskeemi ``Meite Muhu mustrite`` raamatu põlle pealt. No mitte just üks-ühele, nii põhiline skeem. Mulle meeldivad helmed ja meeldib neid ka tikkida, aga kohti, kuhu pärltikand sobiks, ei suuda eriti välja mõelda. Mobiilikotil, ma arvan, pole liiast.

Kudumisel on tegelikult lausa kaks kampsunit, ei teagi, mis seda tööd nõnda pikaks venitab - kas see, et neid on kaks korraga käsil, või hoopis akendest piiluv kevad.

KOSSU

Valmis!
Lõng - vanast kampsunist harutatu.
Vardad - nr 4
Mudel - mingis kataloogis nähtud vest. Või tuunika? Ei teagi, kuidas seda asja nimetada.

Tegelikult sai isegi liiga lai. No kes võinuks arvata, et minu suurust on võimalik üle hinnata?? Eks ma tahtsingi sellist suurt ja mõnusat Kossut, mis oleks mugav ja soe -  aga sai nagu natuke liiga kossu. Eks näis, kuskilt külje pealt annab ehk väheke sisse võtta.

Kuhu kõik ma eputamise nimel ei oleks valmis ronima...

Panen nüüd igavese posu pilte üles, ma arvan, et pildistades tõenäoliselt saadud kopsupõletik on seda väärt.

Kord olin mina hange otsas ja fotograaf all...

Siis jälle fotograaf kõrgustes ja mina all. Hea, et me paar päeva varem pildistama ei asunud, kui külma veel 20 kraadi oli.

Lõngast veel - oma eelmises elus oli Kossu suur roosa kampsun. Ostsin ta kolm aastat tagasi kaltsukast, tõsi, hinnasilt oli teisel veel küljes, seega siis uuena. Ja kandsin kõik see aeg päevast päeva, vahele öösel ka. Viimasel ajal küll veel ainult kodus. Peaaegu oleks kamps juba kaltsukotti rännanud, aga siis jäin mõtlema, et lõng on tegelikult üsna kallis, samas kvaliteeti ei garanteeri ükski hind. Mu viimased kampsikud on paari kandmise järel tuterdanud mis kole. Samas - kui üks lõng on juba kolm aastat kulumata vastu pidanud, äkki peab paar veel? 

Värvisin lõnga ära, alles peale seda oli näha, et puuvillase niidi vahele on villakiude põimitud. Musta lõnga, nagu plaanitud, ma ei saanud, sain halli-roosa kirju, vastavalt kiudude värvumisele. 

Kapuutsi kudusin kohe esitükkide külge, mitte ei õmmelnud.

Tegelikult oli ka ilma 20 kraadita päris külm ilm.

Pika kurtmise peale tegi fotograafiks olnud laps mulle tassi teed, aga tuppa ikka ei lasknud. Sundis hoopis tassiga otse lumme istuma.

Kapuutsid on kasulikud asjad, isegi kui neid vaid pildistamise ajal kanda. 

Jah, sai ikka palju pilte küll, aga las nad olla, esialgu blogspotti veel mahub.

Pildi uus kuub

Mulle meeldib, kui seintel on pilte. Kunstist ei jaga ma midagi, lihtsalt mõni pilt on minu jaoks huvitav, mõni ilus, mõni meeldib üldse ilma põhjuseta. See joonistus ongi üks neist viimastest.

Selle pildi ostsin mõned kuud tagasi meie kohalikust kaltsukast mõnekümne krooni eest. Õieti esimesel päeval, kui teda nägin, ei ostnud, pildil polnud mingit raami ja üldse ei olnud ma kindel, mida sellise pliiatsijoonistusega peale hakata. Ostsin siis, kui järgmisel päeval ikka veel pilti peast välja polnud saanud. Autori nime kahjuks välja lugeda ei oska, esimene täht on väga segane.

Paar päeva hiljem juhtusin ühes Pärnu kaltsukas just õiges suuruses raamiga mõmmidega pildi peale, müüja loovutas selle mulle lausa 10 krooni eest. Tassisin sellegi koju, aga edasi sai mõistus otsa.Mõmmid koukisin raamist välja ja panin igaks juhuks kõrvale, aga haleda värviga raam ei teinud minu joonistust sugugi kaunimaks.

Alles paar kuud hiljem koitis korraga, et mustast kartongist võiks abi olla. Raami võõpasin vasekarva - lihtsalt seda värvi akrüülvärv oli varasemast kodus olemas. Igavesti suur purk, küllap tuleb seda veel siia kui sinna määrida, et kätte päris ära ei kuivaks.

Pilti-raame kokku ladudes tundus, et must taust kipub pilti kuidagi ära sööma, lisasin veel valge randi ümber joonistuse ja selline ta siis lõpuks sai.

Saab taas rahus kudumisega tegelema hakata.

Roosa...

Juba mõni aeg tagasi komistasin Osinka foorumis laste boolero pildile, mis  mulle väga meeldis.
Endal aga pisikesi pole, seega polnud nagu kellelegi sarnast kududa.
Nüüd aga on tulemas õetütre teine sünnipäev, seega otsisin sealse kooskudumise teema taas üles. Selgus, et head õpetust teemas siiski pole, nii tuli endal leiutada.
Selline ta siis sai, lõngaks YarnBaby, vardad nii umbes nr 3. Lõnga kulus peaaegu 100 grammi.

Mõtlesin, et jagan paari sõnaga tegemise käiku ka - äkki keegi tahaks proovida. Tegelikult oli see päris tore kudumine, harutada sai palju-palju, aga kuna tükid on nii tillukesed, polnud neid üha uuesti kududa ka teab mis tüütu.

Kõigepealt jupid enne kokku õmblemist.

Edasi passeosa. Kui õieti mäletan, siis alustasin vist 56 silmaga. Kudusin kolm rida parempidi. Seejärel üks pahumpidine rida, nii-öelda krae osa eraldama, seejärel veel kolm parempidist rida. Edasi kasvatasin üle viie silma ühe silma juured. Kasvatamist kordasin iga kolme rea järel, aga siis juba lihtsalt jälgides eelmist kasvatuskohta, mitte enam vahesilmi lugedes. Selliseid kasvatuskordi sai kokku neli. Peale viimast kasvatusrida kudusin veel kolm parempidist rida. Ajasin silmadest lõnga läbi ja jätsin järgmiste tükkide valmimist ootama.

Käis. Alustasin vist 54 silmaga, kudusin 24 parempidist rida ja siis asusin kummastki servast kokku võtma. Ma ei kudunud kokku mitte päris äärmise silmuseid, vaid eelviimaseid. Kokku kahandasin sel viisil 8 real. Pildil on ka palmik, mille pärast külge õmbelsin. Tegelikult võinuks käis ka pisut pikem saada, kui 24 rida.

Hõlm. See tundus esialgu kõige keerulisem ja ega teda õieti enam kirjeldada ei oska ka, boolero ise juba posti pandud. Alustasin umbes 6 silmaga, kasvatades igal real esikinnise poolsesse külge silma juurde. Umbes 10 real hakkasin käisepoolset külge kahandama, seda siis samuti kaheksal korral, nagu käise puhul. Nii kom rida peale käisepoolse külje kahandama hakkamist jätsin hõlmapoolse külje kasvatamise järgi ja kudusin sirgelt edasi. (See viimane lause on nüüd küll segane!) Ülaserv on lõpetatud pisut ümaralt, passe on ju ümar. Hõlm saab tegelikult hirmus tilluke, peamise laiuse annab esiosale pigem soonik.

Selg. Alustasin 54 silmaga, kudusin sama palju ridu, kui hõlmal enne käise jaoks kahandamist. Edasi kahandasin samuti, nagu varem käit ja hõlma. Ülaosa lõpetasin taas järgu kaupa, et pisut ümar serv jääks.

Edasi jäi üle veel tükid kokku õmmelda, soonik kududa ja tikkida. Passe ja soonik on lahtiseid silmi kasutades ülejäänud osa külge silmatud. Soonikut alustasin 120 silmaga, aga tõtt-öelda võinuks olla hoopis rohkem, ei hoia nii hästi, kui võiks. Pidin teda üksjagu venitama.

Tikkisin passele pisut teistmoodi oksakese kui originaalil, aga kui juba meie poes muud lõnga ei olnud, kui see hale ja õrn, siis tundusid ka sellised õied sobivat. Heegeldatud lilleke täitsa omast peast, umbes proovides.

Oh, päris keeruline oli seda juttu kirja panna...