Mehe müts lapse peas

Mütsi mudeli autor on Marmelaad, kelle blogi leiab Isetegjia foorumist!

Kuusehted!

Pisut tikkimist...

LILLEVAIP

Taas üks mõnda aega valmis olnud asi, mis nüüd lõpuks oma kohale sai, meie aida välisseinale, suvise istumiskoha taha.
Algul tahtsin täismõõtudega vaipa tikkida, aga järgi mõeldes tundus mõttetu poolt sellest laua ja toolide taha peitu jätta. Ega tea, kas oleks kannatustki jätkunud.

Tikkisin tavaliste villaste lõngadega, mille osalt ostsin värvitult, osalt värvisin vildikate abil.

Ega ma ülearu rahul ei ole. Mustri joonistasin ise, aga põrandal tundus see hoopis teistsugune, kui nüüd seinal ja eemalt vaadates. Ei teagi, kuidas sellist häda edaspidi vältida, elusuurses kavandit seinal proovides?

Teine häda on see, et vaibake kipub ka üksjagu lokkima, arvatavalt on asi ikka üsna õhukeses kangas ja  jämedas lõngas. Serva õmmeldud kant ei teinud asja paremaks.

Noh, ehk järgmine saab parem. Nüüd tahaks rohkem muhu-mustrilist proovida, pisut loomulikemate lilledega ja täissuuruses. Eks näis, millal õnnestub sobiva kanga aluskanga jaoks raha varuda.

Boolero-eri

Õigupoolest on roosa boolero juba mõnda aega valmis, pildistamine kipub ikka venima. Suure kunsti mõttes võtsin lillekese kah kätte!

Lilla sai just valmis, tegelikult lõngaotsad kah alles peitmata.

Mobiilikott

Harva saab siia midagi juurde. Mõtted kisuvad pigem seemnete ja mulla ligi....

Aga mobiilikott oli hädavajadus. Varasemad mobiilid on niisama kaelas rippunud või kotti käinud, uuest mobiilist aga moodustab suurema osa ekraan, mida kuidagi nädalaga ära kriipida ei tahaks.

Näeb kõigi oma pärlikeste juures üsna idamaine välja, tegelikult vaatasin mustriskeemi ``Meite Muhu mustrite`` raamatu põlle pealt. No mitte just üks-ühele, nii põhiline skeem. Mulle meeldivad helmed ja meeldib neid ka tikkida, aga kohti, kuhu pärltikand sobiks, ei suuda eriti välja mõelda. Mobiilikotil, ma arvan, pole liiast.

Kudumisel on tegelikult lausa kaks kampsunit, ei teagi, mis seda tööd nõnda pikaks venitab - kas see, et neid on kaks korraga käsil, või hoopis akendest piiluv kevad.

KOSSU

Valmis!
Lõng - vanast kampsunist harutatu.
Vardad - nr 4
Mudel - mingis kataloogis nähtud vest. Või tuunika? Ei teagi, kuidas seda asja nimetada.

Tegelikult sai isegi liiga lai. No kes võinuks arvata, et minu suurust on võimalik üle hinnata?? Eks ma tahtsingi sellist suurt ja mõnusat Kossut, mis oleks mugav ja soe -  aga sai nagu natuke liiga kossu. Eks näis, kuskilt külje pealt annab ehk väheke sisse võtta.

Kuhu kõik ma eputamise nimel ei oleks valmis ronima...

Panen nüüd igavese posu pilte üles, ma arvan, et pildistades tõenäoliselt saadud kopsupõletik on seda väärt.

Kord olin mina hange otsas ja fotograaf all...

Siis jälle fotograaf kõrgustes ja mina all. Hea, et me paar päeva varem pildistama ei asunud, kui külma veel 20 kraadi oli.

Lõngast veel - oma eelmises elus oli Kossu suur roosa kampsun. Ostsin ta kolm aastat tagasi kaltsukast, tõsi, hinnasilt oli teisel veel küljes, seega siis uuena. Ja kandsin kõik see aeg päevast päeva, vahele öösel ka. Viimasel ajal küll veel ainult kodus. Peaaegu oleks kamps juba kaltsukotti rännanud, aga siis jäin mõtlema, et lõng on tegelikult üsna kallis, samas kvaliteeti ei garanteeri ükski hind. Mu viimased kampsikud on paari kandmise järel tuterdanud mis kole. Samas - kui üks lõng on juba kolm aastat kulumata vastu pidanud, äkki peab paar veel? 

Värvisin lõnga ära, alles peale seda oli näha, et puuvillase niidi vahele on villakiude põimitud. Musta lõnga, nagu plaanitud, ma ei saanud, sain halli-roosa kirju, vastavalt kiudude värvumisele. 

Kapuutsi kudusin kohe esitükkide külge, mitte ei õmmelnud.

Tegelikult oli ka ilma 20 kraadita päris külm ilm.

Pika kurtmise peale tegi fotograafiks olnud laps mulle tassi teed, aga tuppa ikka ei lasknud. Sundis hoopis tassiga otse lumme istuma.

Kapuutsid on kasulikud asjad, isegi kui neid vaid pildistamise ajal kanda. 

Jah, sai ikka palju pilte küll, aga las nad olla, esialgu blogspotti veel mahub.