Pildi uus kuub

Mulle meeldib, kui seintel on pilte. Kunstist ei jaga ma midagi, lihtsalt mõni pilt on minu jaoks huvitav, mõni ilus, mõni meeldib üldse ilma põhjuseta. See joonistus ongi üks neist viimastest.

Selle pildi ostsin mõned kuud tagasi meie kohalikust kaltsukast mõnekümne krooni eest. Õieti esimesel päeval, kui teda nägin, ei ostnud, pildil polnud mingit raami ja üldse ei olnud ma kindel, mida sellise pliiatsijoonistusega peale hakata. Ostsin siis, kui järgmisel päeval ikka veel pilti peast välja polnud saanud. Autori nime kahjuks välja lugeda ei oska, esimene täht on väga segane.

Paar päeva hiljem juhtusin ühes Pärnu kaltsukas just õiges suuruses raamiga mõmmidega pildi peale, müüja loovutas selle mulle lausa 10 krooni eest. Tassisin sellegi koju, aga edasi sai mõistus otsa.Mõmmid koukisin raamist välja ja panin igaks juhuks kõrvale, aga haleda värviga raam ei teinud minu joonistust sugugi kaunimaks.

Alles paar kuud hiljem koitis korraga, et mustast kartongist võiks abi olla. Raami võõpasin vasekarva - lihtsalt seda värvi akrüülvärv oli varasemast kodus olemas. Igavesti suur purk, küllap tuleb seda veel siia kui sinna määrida, et kätte päris ära ei kuivaks.

Pilti-raame kokku ladudes tundus, et must taust kipub pilti kuidagi ära sööma, lisasin veel valge randi ümber joonistuse ja selline ta siis lõpuks sai.

Saab taas rahus kudumisega tegelema hakata.

Roosa...

Juba mõni aeg tagasi komistasin Osinka foorumis laste boolero pildile, mis  mulle väga meeldis.
Endal aga pisikesi pole, seega polnud nagu kellelegi sarnast kududa.
Nüüd aga on tulemas õetütre teine sünnipäev, seega otsisin sealse kooskudumise teema taas üles. Selgus, et head õpetust teemas siiski pole, nii tuli endal leiutada.
Selline ta siis sai, lõngaks YarnBaby, vardad nii umbes nr 3. Lõnga kulus peaaegu 100 grammi.

Mõtlesin, et jagan paari sõnaga tegemise käiku ka - äkki keegi tahaks proovida. Tegelikult oli see päris tore kudumine, harutada sai palju-palju, aga kuna tükid on nii tillukesed, polnud neid üha uuesti kududa ka teab mis tüütu.

Kõigepealt jupid enne kokku õmblemist.

Edasi passeosa. Kui õieti mäletan, siis alustasin vist 56 silmaga. Kudusin kolm rida parempidi. Seejärel üks pahumpidine rida, nii-öelda krae osa eraldama, seejärel veel kolm parempidist rida. Edasi kasvatasin üle viie silma ühe silma juured. Kasvatamist kordasin iga kolme rea järel, aga siis juba lihtsalt jälgides eelmist kasvatuskohta, mitte enam vahesilmi lugedes. Selliseid kasvatuskordi sai kokku neli. Peale viimast kasvatusrida kudusin veel kolm parempidist rida. Ajasin silmadest lõnga läbi ja jätsin järgmiste tükkide valmimist ootama.

Käis. Alustasin vist 54 silmaga, kudusin 24 parempidist rida ja siis asusin kummastki servast kokku võtma. Ma ei kudunud kokku mitte päris äärmise silmuseid, vaid eelviimaseid. Kokku kahandasin sel viisil 8 real. Pildil on ka palmik, mille pärast külge õmbelsin. Tegelikult võinuks käis ka pisut pikem saada, kui 24 rida.

Hõlm. See tundus esialgu kõige keerulisem ja ega teda õieti enam kirjeldada ei oska ka, boolero ise juba posti pandud. Alustasin umbes 6 silmaga, kasvatades igal real esikinnise poolsesse külge silma juurde. Umbes 10 real hakkasin käisepoolset külge kahandama, seda siis samuti kaheksal korral, nagu käise puhul. Nii kom rida peale käisepoolse külje kahandama hakkamist jätsin hõlmapoolse külje kasvatamise järgi ja kudusin sirgelt edasi. (See viimane lause on nüüd küll segane!) Ülaserv on lõpetatud pisut ümaralt, passe on ju ümar. Hõlm saab tegelikult hirmus tilluke, peamise laiuse annab esiosale pigem soonik.

Selg. Alustasin 54 silmaga, kudusin sama palju ridu, kui hõlmal enne käise jaoks kahandamist. Edasi kahandasin samuti, nagu varem käit ja hõlma. Ülaosa lõpetasin taas järgu kaupa, et pisut ümar serv jääks.

Edasi jäi üle veel tükid kokku õmmelda, soonik kududa ja tikkida. Passe ja soonik on lahtiseid silmi kasutades ülejäänud osa külge silmatud. Soonikut alustasin 120 silmaga, aga tõtt-öelda võinuks olla hoopis rohkem, ei hoia nii hästi, kui võiks. Pidin teda üksjagu venitama.

Tikkisin passele pisut teistmoodi oksakese kui originaalil, aga kui juba meie poes muud lõnga ei olnud, kui see hale ja õrn, siis tundusid ka sellised õied sobivat. Heegeldatud lilleke täitsa omast peast, umbes proovides.

Oh, päris keeruline oli seda juttu kirja panna...